Postitatud

Küünlapäevast ja Tartu rahust

Vähe sellest, et juba vanade eestlaste uskumuse järgi löödi 2. veebruaril e. küünlapäeval talve selgroog katki, siis oli see päev ka mõnes mõttes kummardus meie naispoolele: mehed olevat sel päeval koduste tööde koorma oma õlule võtnud (!!!!), et naised võinuks üksteisele külla või hoopis kõrtsi minna – ikka seda naistepuna ehk punaseid jooke , olgu siis kraadiga või ilma, pruukima. Tuli ju teha kõik selleks, et suveks kenad punased põsed saada!

Ja siis see ilmaennustuse pool: kui küünlapäev oli selge, pidi ilus suvi tulema aga kui sadas, oli suvelgi vihma oodata. Huvitav, kas tänane lörts kisub ka sinna ludrisse kanti?

Nüüd aga teise väga olulise daatumini – Tartu rahuni, mille sõlmimisega 2. veebruaril 1920. aastal tunnustas Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja lõppes Vabadussõda. Väga nauditav ning läbirääkimistest hästi ülevaadet andev saade oli 2020.a. valminud ETV-s näidatud Hetk ajaloos: Tartu Rahu. Me pole küll teab mis tähtpäevadest kinnipidajad, kuid sellele sündmusele mõtleme tänutundega tagasi. Minu tookordse töökoha aknast avanes pilt, kuidas Jaan Poska Gümnaasiumi (Vanemuise 35) seinal avati sellele sündmusele pühendatud mälestustahvel – kuidagi uhke ning emotsionaalne hetk oli… ning on selleks jäänud tänapäevani. Paraku toonase õnneaja katkestas järgmine suur sõda, kuid sellega kaasnenud sündmustest ning elust meie talus nii kirjas kui pildis juba edaspidi…

Aga naudime tänast päeva, mõtleme tagasi olnule ning tarkadele meestele. Ja pokaal mahedat mustsõstra mahla või punast veini nii nende meeste kui ka tänapäeva naiste ja noorikute õhetavate põskede terviseks sobiks hästi tänasesse õhtusse!

Postitatud

Põnevad väljakutsed

Eks on nii mõnigi Uma tettü koduka külastaja vaadanud, et oleme oma blogipostituste osas leebelt öeldes väga kitsid olnud. Ei saa pattu salata… Aga nüüd, kui käes on järjekordne talvepuhkus, püüan seda viga parandada.

Eks see hingetõmbe, valge vaikuse ja tilkuvate räästaste aeg olegi endasse vaatamiseks, analüüsiks ning uute sihtide seadmiseks. Paras katsetada uute maitsete ning ehk isegi uue tootesarjaga ning miks ka mitte teha sootuks midagi uut: avada külalistele sagedamini oma talu väravad.

Siinkohal tsiteerin Gustav Suits sõnastatud Noor-Eesti kreedot “Olgem eestlased, aga saame ka eurooplasteks!” See 1905.a. ilmunud ütlus on rohkem kui 100 aasta jooksul olnud üks aktuaalsemaid enim tsiteeritud ja tõlgendatud üleskutseid. Väärtustame oma talu 200-aastast ajalugu ning seto pärandkultuuri ning püüame seda tutvustada ka teistele huvilistele. Seetõttu võttiski Uma tettü juba 2022.a. algul vastu kutse osaleda Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 üritustel – põnev!

Postitatud

Kõlgus

Kõlgus ehk eesti keeli heinaküün. Kõlgusest… ontlikuks panipaigaks!

Mida järgmiseks? Kõlgus – see muidu krapsakas hoone, kuid üht nurka pidi häbitult viltu vajunud ning ilmse kavatsusega kreeniprotsessi järjekindlalt jätkata.  Käisid siis kaks kanget, peremehest tegev- ja „troonipärijast“ tulevane insener, asja uurimas. Ja ennäe: vesi, salapool, oli leidnud kõlguse nurga alla mugava koha – tal puudus lihtsalt äravoolutee.  Selge: kraav, aga Sõrmuse, mitte Andrese-Pearu moodi ja seal ta nüüd uhkeldab, juhtides vihmavett alla oru poole.

Aga nüüd kõlguse kallale! Abiks kutsuti algul kohalik ehitusmees Väino, aga siis viis saatus meid kokku puumeister Karlaga ning töö läks lahti. Maa oli nõnda pehme, et meetrine pakk, millele tungraud toetus, vajus üleni maa sisse, aga palksein ei kavatsenudki ennast liigutada. Lõpuks saadi alumine palk kivi peale. Tõsi, mitte küll päris alumine, sest see oli nii pude, et lagunes lihtsalt laiali… ja tuli asendada.

Veel üksjagu kõpitsemist ja eestiaegne auväärne hoone lükkas oma selja sirgu ning sai hoopis rõõmsama väljanägemise. Hakkama saime! Aasta siis oli 2011.

Postitatud

Uma tettü esimene postitus

Kõik algas kemmergust

Uma Tettü esimene blogi postitus… Miks blogi? Oleme tänaseni läbi ajanud Instagrammi ja FB-ga, kuid tundsime, et emotsioone ning mõtteid, mida jagada on niiiiiiiiiii palju, et FB jääb nende jaoks leebelt öeldes pisut kitsaks. Ja teemasid, mida käsitleda, on nõnda rohkelt, et raske on leida niidiotsa, millest selle jutukera kerimist alustada. Aga OK, haaran ühest ja vaatame, kas saan selle umbsõlme lahti harutatud!

Järjekordne reede õhtu, mil Tartu ekipaaž Vana-Sõrmuse tallu jõuab ning on sunnitud konstateerima, et kõlgus on jälle pisut enam kreeni vajunud, laudatagune pajuvõsa nagu nõiaväel taas pikemaks veninud, kivikangrutes uhkeldavad ohakad ja… kemmerg üha rohkem upakil…

Kuidagi kurb ja trööstitu, lausa nõnda õnnetu, et isegi Vanaema imeline paradiisiaed ning muro, millele muruniitjaga traditsiooniliselt ring peale tehtud, ei suuda seda vaatepilti eriti helgemaks muuta. Ja siit ta siis tuli, meie esimene Taneli abiga valminud uusehitis – see südamega majake – küllap mõikasite, millest jutt käib.

Polnudki nii keeruline ja ehk ka saatuse sõrm kinnitamaks, et miski pole võimatu, kui väga tahta. Olime just 2011.a. lõpetanud oma suvila projektiga ning viskasime kildu, et millega nüüd vaba aega sisustada, kui elu mängis kätte uued kaardid ja tõdesime, et kui saatus suleb ühe ukse, siis avab ta teise. Meie jaoks sai selleks Vana Sõrmuse talu.